(John Blackeye) Suur Totò poleks iial osanud sellist olukorda ette kujutada, tõepoolest, ehk oleks ta naernud. Kogu Itaalia sulges viiruse tõttu kodus, õigemini, kogu maailm sulges viiruse tõttu kodus. Võib-olla oleks ta leiutanud veel ühe luuletuse, "moodsa taseme". Tema, Toto, oli näinud ka teisi tragöödiaid, ka sõda, kohutavaid. Kuid kui oleks võimalik võrrelda tragöödiaid, siis julgen väita, et sõja ajal teate ja näete vaenlast, selles sõjas pandeemia vastu vaenlane, keda te ei tunne ega näe.
Ja nii leidsimegi, et majas olid kõik suletud, ilusad ja koledad, head ja halvad, noored ja vanad, kõik nulliti nähtamatu taseme võrra.
Suurepärased juhid, professorid, arstid, kindralid, juhid koos töötajate, üliõpilaste, haigete, sõdurite ja töölistega leidsime end kodus aknast välja vaadates taeva poole lootuses, et kõik möödub nii kiiresti kui võimalik ja saame tagasi teha seda, mida varem tehti.
Kuid kas see tõesti oleks lootus? See tähendab, et kõik naasevad nagu varem? Nüüdseks ei leia transtsendentne enam kohta kogu inimkonna südametunnistuses ja suur oht on, et pärast pandeemia möödumist, sest ka pandeemial on algus ja lõpp, naaseb kõik täpselt nii nagu enne.
Usun kindlalt, et see ülemaailmne hädaolukord on inimkonna jaoks pöördepunkt.
Haigus, mis ei vaata kellelegi otsa ja tapab nii rikkaid kui ka vaeseid, nii võimsaid kui kaitsetuid, peaks panema meid mõtlema.
Nende akende taga või rõdudel, et maitsta õhku, mida olime iseenesestmõistetavaks pidanud, peaksime tõesti mõistma, et midagi ei saa võtta iseenesestmõistetavana. Peaksime arvestama, et elu pole meie käes ja kõik võib igal hetkel muutuda.
Edu, karjäär ja raha polnud tõenäoliselt meie oskuste tulemus, vaid need olid ka osa ühiskondlikust mehhanismist, mis vastas teatud reeglitele.
Kogu see vaikus rõdude taga peaks aitama meil oma tugevuse väiksust kajastada ja tõenäoliselt suudaksime arvata, et kõik oli kingitus ja mitte oskuste tulemus.
Eloquence, intelligentsus, visuaalsus ja meelekindlus ei kasutanud mingit eesmärki, kui lõpp oli kõigile ühesugune. Jah, sest selle akna taga, mille on vangistanud nähtamatu viirus, oleme kõik kohal.
Ma arvan, et see erakordne sündmus on tõesti inimkonna jaoks pöördepunkt. Mitte ainult neile, kes on alati lootnud tema suurepärastele oskustele küünarnukist meeleolukas ja küünilises ühiskonnas, vaid ka kõigile neile, kes on oma elu teistele haiget teinud. Sellel viirusel, millel ei saa olla midagi head, kuna see viib iga päev paar tuhat inimest maapinnalt eemale, võib olla väike positiivne tahk, see tähendab, et hoida nii neid, kes on lõksus oma südametunnistuse puurides kui ka oma kodudes. kuni paar päeva tagasi nad oma elu eesmärki "kahjustasid". Nende akende taga, et õhku hingata, on ka vargaid, narkodiilereid, petturid, gangsterid, kes seisavad silmitsi seisva maailmaga, meie õnneks, meie jaoks, sunnitud peatama isegi oma teod.
Kogu maailmas miljonite korterite akende taga on ka pered ja võib-olla on see võimalus mõista, et teie kõrval olevad inimesed ei ole need vaenlased, kellega me vihaga võitleme. See sunniviisilise karantiiniaja aeg võimaldab meil mürgitustada end mürgist, mille ühiskond on aastakümneid nakatada lasknud. Isadel on võimalus mõista, et jalgpallimatšid, liigad ja kõik, mis nende keskkondade ümber tiirlesid, tekitasid absurdset müra, nad polnud midagi muud kui midagi. Pühapäevad, mis veedeti televiisori ees või staadionil, et näha, kuidas kakskümmend kaks mängijat palli taga ajavad, oli see vaid midagi. Nende meistrid on nüüd haigustes positiivsed ja kui keegi nende seast usub, palub ta Jumalat, et ta välja tuleks.
Emad nad saavad tagasi minna maja kuningannaks, pere keskuseks. Nad võivad panna küüntelakid, jumestuse ja spordisaalid oma lastele silma vaatamiseks, delegeerimata oma haridust sellele neetud televiisorile, kes soovib muuta meid ilma südametunnistuseta automaatideks. Kõik saavad koos tajuda perekonnatunnet.
Siin ei saa viirusel olla ühtegi positiivset külge, kuid pöördepunkt on selle pakkumine kogu inimkonnale. Kui kõik läheb hästi - ja see ei sõltu meie tervislikust optimismist ega tugevusest - aga see kõik on Jumala käes, suudame nullida kurjuse leti ja asuda uuesti hea teele ning kui siis saaksime ka oma südametunnistuse taas meelde tuletada ja mõista, et nende akende taga on Looja Jumal, kellele oleme hiljuti asendanud end end igaveste isadena, siis see Päike, mis nüüd vaatame taevasse hingates sügavalt nendesse suutäit õhku, mida olime iseenesestmõistetavaks pidanud, et Päike siseneb sinna.