(autor Massimiliano D'Elia) Türgist ja Katarist on tänapäeval saanud Afganistani läänemaailma viited, nende diplomaatiline ja luurevõrgustik kasvab riigis iga päevaga. Peamine eesmärk: võidelda nii palju kui võimalik konkurentsiga Hiina e Venemaa, ainsad riigid koos Pakistan, kes on oma saatkonnad Kabulis lahti hoidnud.
On veel kolm riiki, kellel on Talibaniga ajalooliselt väga tihedad sidemed PakistanL 'Saudi Araabia ja Emirati Arabi Ühendriigid, mis ei mängi Afganistani vastuolulises kontekstis, mis on väga „vedel” ja kergesti süttiv, mingil juhul teisejärguline.
Kõigi nende riikide vaheline liim on Taliban, kes ameeriklaste poolt projekti keskmesse asetades põimib väga keeruka ja väga habras veebi.
Uued Talibani juhid, keda võõrustati aastaid Kataris, soovivad sõnadega dialoogi läänemaailmaga, nad tahavad võõrriikide abiga luua tärkava islami emiraadi nullist, et saada nende territooriumilt umbes 3 triljonit ressurssi. Kuid ennekõike soovivad nad rahvusvahelise üldsuse tunnustust.
Ajalugu tuletab meile ka meelde, et ainsad riigid, kes tunnistasid Talibani 90ndatel, kui nad võimul olid, olid Pakistan, Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraadid. Suhted katkesid pärast 11. septembri 2001. aasta terrorirünnakuid, kuid hoiti suures saladuses vanimate Talibani juhtidega.
Täna on teisiti, näevad Talibani noored juhid Katari ja Türgi siledaks passe-partout dialoogiks läänega. Tegelikult pole juhus, et Taliban on usaldanud Kabuli rahvusvahelise lennujaama taastamise ainsate volitatud Türgi ja Katari tehnikute kätte. Lääneriike, kes seevastu on kaotanud kohapeal mehi (Itaalia 54), hoitakse targalt Emiraadi põhiseadusliku programmi kõrval.
Il KatariSelle asemel naudib ta Talibani usaldust, sest on taganud neile kaitse ja privilegeeritud kanalid läänlastega, tihendades olulist diplomaatiliste suhete võrgustikku ameeriklastega. Dohas pidasid USA ja Talibani esindajad tegelikult läbirääkimisi veebruari 2020. aasta lepingu tingimuste üle. Eelmise aasta augustis kasutas Katar sidemeid Talibaniga, et aidata paljusid lääneriike, sealhulgas USA -d, oma kodanikke Afganistanist evakueerida.
Lingid Türgi Afganistani puhul on need ajaloolised ja sümboolsed. Pärsia keelt kõnelevaid türgi hõime on arvukalt ja nad elavad kogu Kesk-Aasia riigis. Lisaks näeb Talibani juhtkond Türgit Osmanite impeeriumi pärijana, kes püüab sel sajandil taaselustada islami kalifaati. Lisaks on Türgi diplomaatiliselt liitunud Pakistaniga, kes on Talibani lähim rahvusvaheline liitlane. Lisaks on Türgi väed üle kuue aasta garnisoneerinud Kabuli lennujaama ja on Afganistani pealinnas kohal ka täna. Viimastel nädalatel, kui lääne diplomaadid põgenesid meeletult Kabulist, jäid Türgi ametnikud pealinna, et kohtuda Talibani juhtidega ja kavandada tulevikku.
Lõppkokkuvõttes Katari ja Türgi (mis on osa Nato) on ainsad riigid, kes saavad Talibanile midagi sellist pakkuda Hiina, Venemaa e Pakistan nad ei saa: turvalist sideühendust USA ja selle liitlastega ning miks mitte ka rahvusvahelise üldsuse tõenäolist tunnustamist tulevikus.
Afganistan ja selle mineraalide rikkus juba Hiina ja Venemaa ristis
Afganistanis on tohutult ja täpsustamata mineraalide rikkusi: nafta, raud, kuld ja vääriskivid, vask, liitium ja haruldased muldmetallid. Vastuväärtus, kirjutab ameeriklaste hinnangul kolme triljoni dollari väärtuses Il Sole24Ore.
USA lahkumine riigist, millele järgneb koalitsiooni liitlaste lahkumine, on ahvatlev võimalus neile, kellel on selles valdkonnas ja kaugemalgi strateegilised huvid. Hiina e Venemaa nad on juba mängus, nemad on ainsad, kes on jätnud saatkonnad uute valitsejate Talibani heakskiidul avatuks ja töökorda. Afganistan on osa Hiina siiditeest, kuid see on ka suurepärane võimalus Venemaa huvidele süsivesinike valdkonnas.
Siis on küsimus TAPI projektist. 6. veebruaril 2020, paar päeva enne lepingu ajaloolist allkirjastamistDoha leping ameeriklaste ja Talibani vahel (29. veebruar 2020), Türkmenistani välisminister, Rašid Meredovkohtus Türkmenistani välisministeeriumi kõrgemate esindajate ja mulla juhitud Talibani liikumise poliitbüroo delegatsiooniga Abdul Ghani Baradar. Kohtumise põhjuseks oli Afganistani julgeolekuküsimus, mis lahendati täna, kui Taliban võttis riigi üle. Türkmenistan kavatseb tegelikult jätkata projekti TAPI ehk gaasijuhet, mis peaks läbima Türkmenistani, Afganistani, Pakistani ja India ning mille on välja töötanud Galkynysh - TAPI Pipeline Company Limited Aasia Arengupanga (ADB) osalusel ja toel Washingtoni tingimusteta.
Hiina on juba teistest ees, sest tal on juba olulised kaevandamislitsentsid. Enim vaidlustatud (väidetava korruptsiooni tõttu reostuse osas) on Mes Aynak, (tõlgitud: väike vaseallikas), mis võimaldab Hiinal kolmekümne aasta jooksul kaevandada maailma suurimast vasemaardlast, mida Afganistani endine valitsus hindas 11,3 miljoni tonni metalliks. 2007. aastal võitsid kolme miljardi dollari suuruse pakkumise Hiina Hiina metallurgiakontsern (Mec) ja Jiangxi Copper.
Vaarao Hiina projekt hõlmab ka söeküttel töötavat elektrijaama, veevõrku ja raudteed Pakistani ja Usbekistani, piirkonnas, kus asub arheoloogiline ala, kus asuvad iidsed budistlikud kloostrid. Nendes osades on ka oluline kaevandamiskoht Hajigak, umbes 2 miljonit tonni rauda sisaldav maardla, mis ulatub mägedesse üle 32 kilomeetri. Siis on selles piirkonnas ka haruldase ja väärismetalli nioobiumi tagatis, mida kasutatakse, kirjutab Sole24Ore kaitsesektori rakenduste jaoks.
Samuti on Hiinal 2011 aastaks 23. aastal Hiina National Petroleum Corporationile (CNPC) määratud nafta litsents, mis puudutab kolme Amu Darya jõe äärset põldu. Naftast puudust ei tule, tegelikult on riigi põhjaosas avastatud 1,8 miljardit barrelit nafta ja gaasi.
Kogu selle kaubandusliku väärtuse puhul ei võeta vastu kakskümmend aastat võidelnud NATO riike, sealhulgas Itaaliat, hoolimata sellest, et nad on maapinnale jätnud üle 3000 inimese (Itaalia 54). Täna Talibaniga uute lepingutega tegelemine tundub tõesti raske, sest nad on meid targalt kujutanud Afganistani rahva reeturina.