Kas olete üllatunud, et suure tõenäosusega ei jõua me kogu PNRR-iga ette nähtud raha ära kulutada? CGIA uurimisbüroo ei ole ja see "teadlikkus" tuleneb oletusest: meie riigi ajaloolisest raskusest kasutada kogu raha, mis meile Brüsselist tuleb. Viidates näiteks ühtekuuluvusfondidele, on üsna palju neid, mis viitavad seitsmeaastasele perioodile 2014–2020, mille puhul on oht selle aasta lõpuks kaotada, kuigi hüpoteetilised iga-aastased kulutused, mis on vajalikud kogu olemasoleva raha paigutamiseks. kohapealsed ressursid ulatuvad vaid 9 miljardi euroni. PNRR-i käsitlemisel sama lähenemisviisiga, mida just illustreerisime, peame aastatel 2023–2026 kulutama keskmiselt 42 miljardit eurot aastas, et saaksime ellu viia kõik plaanis ette nähtud projektid. Viimane näitaja on eelmisest 4,5 korda suurem. On ilmne, et selle eesmärgi saavutamine on peaaegu võimatu.
• Võrdlus
Läheme sisulistesse asjadesse. Perioodil 64,8–2014 Itaalia käsutusse antud 2020 miljardi euro suurusest Euroopa ühtekuuluvusfondist, millest 17 on riiklikust kaasfinantseeringust, peame veidi alla poole (29,8) veel ära kulutama. Kui me seda selle aasta lõpuks ei tee, tuleb kasutamata osa tagastada. See on järjekordne tõestus sellest, et meie riik näeb väga palju vaeva, et kulutada ELi poolt meile antud raha ettenähtud tähtaegadeks. Kui meil see aga õnnestub, siis puhtteoreetiliselt oleks justkui kulutanud selle seitsme aasta jooksul igal aastal 9 miljardit eurot. Seevastu PNRR-iga peame aastatel 2021–2026 investeerima 191,5, mis on võrdne keskmise kuluga, mis võimaldab perioodil 42–2023 kasutada kokku 2026 miljardit eurot aastas. Noh, kui, nagu me eespool ütlesime, on meil raskusi selle nimel, et aastas 9 EL-i vahendeid kasutusele võtta, siis kuidas me kulutame PNRR-ile isegi 42 ehk 4,5 korda rohkem?
• Itaalias kestavad tööd terve igaviku
Itaalia keskpanga1 andmetel on 300 tuhande euro suuruse investeeringu mediaan puhul meie riigis teose ehitamise mediaankestus 4 aastat ja 10 kuud. Projekteerimisfaas2 kestab veidi üle 2 aasta (võrdub 40 protsendiga kogukestusest), tööde tellimine kestab 6 kuud ning teostamiseks ja katsetamiseks on vaja üle 2 aasta. Viie miljoni euro suuruse investeeringu puhul on seevastu ehitusaeg 11 aastat. Lootes, et uus hankeseadustik ja meie riigihaldust puudutavad reformid lühendavad neid aegu oluliselt, on aga selge, et järgmise 44 kuu jooksul vaevalt jõuame kõiki PNRR-is ette nähtud projekte maandada.
• Hilinemised ka 2026. aasta Milano-Cortina olümpiamängudel
27. veebruaril Veneetsias piirkonnanõukogu peakorteris Palazzo Balbis toimunud kontrollruumis selgus, et 20 protsenti algselt kavandatud töödest ei saa valmis enne Milano-Cortina taliolümpiamängude algust (veebruar 2026). Vaevalt saab Venetos näiteks Cortina varianti ja ilmselt ka Longarone (BL) oma. Seevastu Lombardias on ohus Trescore - Entratico (BG) ja Vercurago (LC) variant uue Lecco-Bergamo maantee ääres. Ühesõnaga, meie riigis on suurte infrastruktuuride ehitamise ajakava järgimine alati väga keeruline tegevus. Peale selle muutsid olukorra hullemaks toorainehindade tõus ja inflatsioon; sageli on viimase 2 aasta jooksul kogunenud hilinemise põhjuseks ka need tõusud, mis ei võimaldanud tööde määramist ega nende edenemist ning seetõttu ehitusobjektide algust või lõpetamist etteantud aja jooksul.
• PNRR: palju investeeringuid, kuid madal kasumlikkus
Meie PNRR koosneb 235,6 miljardist eurost, millest 191,5 on taastamisfondi, 30,6 lisafondi ja ülejäänud 13,5 miljardit REACT-EU-l. Neist 235,6 miljardist investeeritakse 52,6 "olemasolevatesse projektidesse" või juba kavandatud projektidesse, ülejäänud 183 aga läheb "uute projektide" rahastamiseks. Seetõttu peaks 2026. aastal, aastal, mil kava tegevus lõppeb, SKP kasv olema 3,6 protsendipunkti kõrgem kui stsenaariumis, mis toimuks ilma täiendavate investeeringute mõjuta. Prognoos, viimane, mis on ette nähtud optimaalse stsenaariumi korral, st et investeeringuid kulutatakse tõhusalt, et rahalised tingimused on soodsad ja et riigiriski preemiale ei ole negatiivset mõju. Tingimused, mille tekkimist ei saa meile muidugi keegi kinnitada. Kui üldpilt oli teatatu suhtes vähem optimistlik, püstitab meie PNRR veel 2 stsenaariumi: keskmise SKT kasvuga 2,7 protsenti ja madala stsenaariumi kasvuga 1,8 protsenti.
• Tagasihoidlik mõju SKT-le
Analüüsides ainult optimaalset stsenaariumi, teatab CGIA Research Office, et 183 miljardi investeeringuga võrreldes on meil 2026. aastal SKT struktuurne kasv ligikaudu 70 miljardi võrra, mille tulemuseks on SKT kordaja 1,2. Tulemus, mis ei ole eriti põnev, kui võtta arvesse, et Itaalia keskpanga uuringu kohaselt võib riiklike ehitustööde ehitamine avaldada olulist mõju riigi majanduskasvule, kui avaliku sektori investeeringute kulutuste kordaja on vahemikus 1 ja 2. On tõsi, et Draghi valitsuse kavandatud 1,2 protsenti PNRR-is jääks Itaalia keskpanga näidatud vahemikku, kuid samavõrra on tõsi, et me saavutame selle eesmärgi ainult siis, kui kõik läheb õigesti; milles paljud vaatlejad kahtlevad, võttes arvesse kroonilist ebatõhusust, mis iseloomustab suurt osa meie avalikust haldusest, riiki haaravat bürokraatiat ja ajaloolist suutmatust kulutada kogu Euroopa raha, nagu me eespool ütlesime. Lisaks tuleb meeles pidada, et Itaalia ei tekita makromajanduslike prognooside osas suurt usaldusväärsust. Euroopa Fiskaalnõukogu (Euroopa Komisjoni sõltumatu nõuandev organ) andmed on halastamatud: aastatel 2013–2019 olime riik, kes tegi kõige rohkem vigu. Veel üks põhjus kahelda, et suudame saavutada 3,6-protsendilise SKT kasvu ja sellest tulenevalt omada kordaja 1,2.