(autor Emanuela Ricci) Tänapäeval muudab kiirus ja sünteesi otsimine meid üha enam kuivaks, vähemate emotsioonidega inimesteks. Pole enam aega "väikeste asjade" hinge kajastamiseks ja toitmiseks, need, mis meid tõesti õnnelikuks teevad.
Tihti otsustan pistiku tõmmata. Ma lähen otsima tekste ja kirjutisi, mis suudavad koorilikul viisil toita vaimu ja kõiki meeli. Päriselust ja muinasjuttudest pärinevad lood on põnev lugemine, kus neil õnnestub tagasi tuua autori "sügava tuikava hinge" intensiivsus.
Francescomaria Tuccillo
Nädala jooksul avastasin tõeliselt "ainulaadse" kompositsiooni, mida lugesin ja mida tõepoolest tohutu heameelega neelasin:40-aastane Loser päevik"Of Francescomaria Tuccillo, kes tema sõnul " mõnikord ta kirjutab".
Nagu ma ütlesin, neelasin teose mõne minutiga alla, sest see oli veenev, sujuv ja sisukas. Arvatavasti jälgib autor oma "intensiivse elu" kõige olulisemaid etappe, mis veedeti nooruses Napolis ning pärast ülikooliõpinguid ja lühikest juriidilist tegevust välismaal erinevates maailma riikides. Lõpuks oma teise kodu Keenias Nairobis, kus tuhande keskkonna- ja kultuuriraskuse keskel koges ta õnne poja "Ascanio" sünnil. Itaalias tagasi veel üks suurepärane emotsioon, Giulia.
Autor on veidi üle 40 lehekülje, mis on kirjutatud kirega ja imetlusväärse sisekaemusega, lühikeses, kuid märkimisväärses arvamuste vahetuses "sündmusterohke" elu, mida tähistavad isa nikerdatud sõnad.
Lugu ühel hetkel räägib ta kahte lood "Il vecchio Saggio" ja "Il Bambino con la Sionda". Ilusaid lugusid, mis räägivad raskust noor poiss, kes seisab silmitsi maailma "labürindiga", vastandades õnne ja kurbuse tunnet intensiivselt ja mõttekas viisil.
Loe "Neljakümne aasta kaotaja päevik"Kas on võimalus, mida ei tohi kasutamata jätta, absoluutselt.
https://itunes.apple.com/it/book/diario-di-un-quarantenne-perdente/id918893930?mt=11