(autor John Blackeye) Kuid praeguse riikliku kriisi hetkel kerkib loomulikult küsimus: kes meil on rahva eesotsas? Kes juhib hädaolukorda?
Viimastel aastakümnetel loodud riiklik poliitiline süsteem on tähendanud, et võimupositsioonidesse saabusid inimesed, kes ei kiitnud konkreetset õppekava, kuid kes olid pigem ühe erakonna kui teisega kooskõlas.
Kui arvestada hiljutist seadusandlust, saate aru, et rahvas ei ole ühegi nõukogu presidendi poolt hääletanud. Kellelgi polnud konkreetset poliitilist võimekust ega üldist kompetentsi, kui mitte end hoonete silmustest ja keerdkäikudest vabastada. Ja võib-olla pole meil sellel viimasel ametiajal isegi asjatundjat.
Rahvastiku juhtimine sellistel aegadel nõuab palju professionaalsust ja käsutamisoskust: see tähendab, et keegi peab seaduste abil talle antud vahendite abil tegema otsuseid ja tegema need efektiivseks.
Praegu pole aeg vaidlusteks, kuid kui näeme viimase paari nädala jooksul toimunut, küsime endalt spontaanselt, mis saab meie lähitulevikust. Kõigile itaallastele, kes tänapäeval veedavad oma aega uudistesaadete vahel, on selge tunne, et need, kes on teema üleval, langetavad võib-olla ebaselge eesmärgi panna kaardid paika. , nende töö õigustamiseks. Tegelikult, kui meede võetakse vastu, kuid sellel pole mingit mõju, see tähendab, et kui eile õhtul pole teil õnnestunud peatada punastest aladest ja saastunud piirkondadest pärit inimeste liikumist, siis milliseid dekreete on vaja teha?
Vastuseid on kaks või võib-olla rohkem kui kaks. Esimene on see, et proovime oma tööd õigustada olukorras, kus me ei tea, mida veel teha, hoolimata soovitud tulemuste saavutamisest. Teine, halvim, on see keegi ei tea, mida veel teha.
Disorienteerumine on üldine ja võib-olla on see pahade vahel paha. Isegi kümme päeva tagasi ei sadanud viirus salaja riigi territooriumi ja kellelgi polnud julgust armee avamiseks, et blokeerida kõige saastunud alade sisenemine ja sealt väljumine.
Ianti välja dekreet, kuid Itaalia avaliku halduse tavapärases veasüsteemis oli sätte eelnõu kirjas kõigis riiklikes TG-des, mis võimaldasid kodus viibinutel reisida lõunasse viimase meeleheitliku kolimisega riigi maale. Päikesepaiste, kus viirus ilmselt ei põhjustanud kahju, mida see Põhjale põhjustas.
Selliste olukordade taustal on selge, et peame kokku võtma meeskonna, ehitama müüri, me peame kõik koos töötama, kuid suurema professionaalsuse ja sihikindlusega, arvestades nädalaid, mis kulusid riigivõla ületuste seadustamisega seotud rahanduse suu kuulamisele.
Keegi ütles: "kui kõik sujub, oleme rikutud". Siin on meil jõudu ja tipptaset, et seda vältida, lisame sellele täiendava "quid", mida meie, itaallased, oma mineviku lehti kirjutades oleme alati näidanud. Siis on pilk heasse Jumalasse, mille kõik unustavad, see, kellel on käes universumi servad ja ta on ainus, kes aitab meil siit välja tulla.