Perioodil 64,8-2014 meie riigi käsutusse antud 2020 miljardi euro suurusest Euroopa ühtekuuluvusfondist, millest 17 riiklikust kaasfinantseeringust, oli Brüsseli poolt tõendatud kogukulu 31. detsembri seisuga 35 miljardit, mis moodustab 54 protsenti XNUMX.–XNUMX. kogusumma, mis sisaldab ka kvooti, mille meie, itaallased, pidime kandma.
Seetõttu peame selle seitsmeaastase perioodi rakendamise tähtajaks 31. detsembriks 2023 ära kulutama ülejäänud 29,8 miljardit (võrdub 46 protsendiga kogukvoodist), millest 10 on riiklik kaasfinantseering. Kui me seda ei saavuta, läheb kasutamata osa EL-i vahenditest kaotsi.
Ühesõnaga, suur osa 19,8 miljardist, mille Brüssel on meile vähemalt üheksa aasta jooksul kättesaadavaks teinud, on ohus. Öelda, et see on CGIA uurimisbüroo.
Selle Euroopa raha kasutamise raskuse põhjused on teada juba mõnda aega. Esiteks on meil suuri raskusi oma avaliku halduse kohandamisel ELi kehtestatud menetlustega. Pärast seda on meie avalikus masinavärgis kodanikele ja ettevõtetele osutatavate teenuste kvaliteet väga tagasihoidlik ning tõhusus, mida saab veel palju parandada. Personal, eriti tehnikavaldkonnas, on madala palgaga ning sageli ka seetõttu vähe motiveeritud. Eripärad, mis iseloomustavad eelkõige lõunapoolsete piirkondade ja kohalike omavalitsuste avalikke töötajaid.
Liituge PRP kanali uudiskirjaga
Siiski tuleb märkida, et 19,9 miljardist eurost Euroopa ressurssidest, mida selle aasta lõpuks peame "lihvima", on 15,3 keskvalitsuse käes (PON, ERDF ja ESF projektid) ning 4,6 piirkondade käes. . Lühidalt öeldes oleks vale "süüdistada" ainult perifeerseid administratsioone; vajadus investeerida avalikesse personali puudutab kahjuks kõiki tasandeid.
Ootuspäraselt on ohus ka PNRR-i fondid. Eelmise aasta 27. septembril esitatud DEF-i (Nadef) värskendusteatise kohaselt oleksime 31. detsembriks 2022 pidanud kulutama 20,5 miljardit eurot, mis on praktiliselt pool 41,4 miljardist. algselt kavandatud DEF. Antud juhul on viimasel aastal toimunud materjalide kallinemine paljude avalike tööde ehitust kõvasti pidurdanud, põhjustades paljude PNRR-i seatud eesmärkide "hüppamise".
Tulles tagasi ühtekuuluvusfondidega seotud andmete juurde, siis eelmise aasta 31. detsembri seisuga ELi rahastatud ja meie piirkondade hallatavast 21,2 miljardist seitsmeaastasel perioodil 2014–2020 on kulutatud 16,6 ja ülejäänud 4,6 miljardit olla selle aasta sees. Kõige raskustes on lõunapoolsed haldusasutused. 2023. aasta lõpuks peab Apuulia ressursside kaotamise valus kulutama veel 335 miljonit eurot, Calabria 616 miljonit, Campania 1,27 miljardit ja Sitsiilia koguni 1,45 miljardit. Põhimõtteliselt oli möödunud aasta 31. detsembri seisuga Calabrias vaid 65,5 protsenti, Campanias 65,7 protsenti ja Sitsiilias 64 protsenti laekuvast kogusummast tehtud kulutuste osakaal.