Ilmselt on Liibüas rahu, kõik ootavad esimest sammu, kui silmapiiril on "tõenäolised" aastalõpu valimised. Presidendi- või parlamendivalimiste formaat pole veel otsustatud? Siis on probleem valdkonnas tegutsevate palgasõduritega, kes ei kavatse lahkuda, vastupidi, nad jätkavad oma tegevust erinevate riiki kontrollivate miilitsate juhendajatena. Umbes kakskümmend tuhat paramilitaari, kes möllavad tänavatel ja näitavad eriüksuste lihaseid ja relvastust. Räägime Venelased, tšaadlased, süürlased, türkmeenid ja sudaanlased kes ei kavatse oma telke tõsta, sest tegelikult, kui nad ühelt poolt rikastuvad, ei ole keegi neid praegu sõnade sunnil koju tagasi sundinud. Nende kahe tuhande dollari suurune miinimumpalk on aare võrreldes nende kodumaal "viletsate" eludega. La Stampa koostas nende relvastatud rühmituste identiteedi.
Suurim rühm on süürlaste oma. Aastal 2019 oli neid neli tuhat, praegu on Süüria inimõiguste vaatluskeskuse andmetel 13 tuhat, võib-olla rohkem. Enamik võitleb Tripoli lippude all, kuid Haftari ridades on ka kaks tuhat, kelle värbasid venelased. Türgi on nad kandnud meeleheitlike hulka, kes on barrikaaditud Iblidi viimases mässuliste bastionis Süürias. Kiire kolmekuuline koolitus Afrinis ja siis kohe Liibüas. Kahe tuhande dollari palga ja Türgi kodakondsuse hüpoteetilise soodustuse eest peatasid nad Haftari ja sõidutasid ta tagasi Cyrenaicasse. Oli mehi džihadistlikest koosseisudest, Vaba armee ellujäänuid, aga ka türkmeene Sultán Muradi diviisist. Lahkumisvõimalus vihastas neid. Nad keeldusid lahustamast käsku, mis nende juhid kokku viib. Tripoli suurmufti toetas neid, nimetades tänamatut välisministrit halvaks ja põlastusväärseks naiseks. Islamistide ja nende moslemivendade jaoks on süürlased hädavajalik jalavägi, mida poliitilisel tasandil kaaluda.
Sudaanlased. Teine suurim kontingent koosneb sudaanlastest, kes on peamiselt arvestatud Darfuri miilitsate hulka ja mille katab Katar. Nad võitlesid tagandatud al Bashiri režiimi vastu, amnestia väljakuulutamine peaks teoreetiliselt ajendama neid tagasi pöörduma. Nende hulgas ka mõni petetud. Katari eraettevõte pakkus jõukates ja vaiksetes Emiraatides turvatöid. Selle asemel pandi nad kinni vanglasarnastesse treeninglaagritesse ja nad pidid Jeemenis või Liibüas võitlema. Täna valvavad nad Sirte lähedal kõrbe. Nad ei reageeri poliitilistele juhtidele ning rikastavad end narkootikumide ja migrantidega.
Lõppkokkuvõttes räägime meeleheitel inimestest, kes tänu Liibüa ebastabiilsusele suudavad ellu jääda ja mõnel juhul isegi rikastuda tänu inim-, relva- ja narkokaubandusele.