Iraani riiklik energiasektor, mis on üks maailma kõige tasuvamaid, on muutunud rahvusvahelise spionaaži peamiseks sihtmärgiks. Seetõttu kehtestasid USA sel aastal uued sanktsioonid. Washingtoni sanktsioonide eesmärk on piirata Islamivabariigi võimalusi energiat eksportida ja seeläbi lõpetada riigi sõltuvus peamisest sissetulekuallikast. Teherani energiaeksport on viimase aasta jooksul vähenenud hinnanguliselt umbes 80% ja võib jätkata langust, kui USA-l õnnestub uued sanktsioonid kehtestada.
See tähendab, et Ameerika ja Iraani luureagentuurid osalevad praegu intensiivses spioonisõjas, mis keskendub sellele, mis Iraani naftaekspordist järele jääb. Iraan meelitab jätkuvalt rahvusvahelisi ostjaid energia müümisega turuhinnaga madalamale, müüki hõlbustab aga raskesti jälgitavate "ühekordsete" pangakontode kasutamine. Seejärel toimetatakse eksport mitmesugustel viisidel välismaale sihtkohtadesse.
Eelmisel nädalal avaldatud artiklis selgitab Farnaz Fassihi New York Timesist, et igast väikesest teabest Iraani naftatööstuse kohta on nüüdseks saanud "väärtuslik geopoliitiline relv" "ülemaailmses spionaaži- ja vastuluuremängus".
Fassihi tsiteerib Iraani naftaministri Bijan Zanganeh hiljutist avaldust, et "teave Iraani naftaekspordi kohta on sõjateave".
See hõlmab teavet selle kohta, kuidas Iraan suudab oma eksporti välismaale viia ja kuidas talle selle eest makstakse. Kui USA karmistas Teherani vastu sanktsioone, hakkasid Iraani energeetikaametnikud kahtlustama, et enamik naftaostutaotlustest pärinevad välismaistest spioonidest, kes otsivad teavet tehingumeetodite kohta, kirjutab Fassihi.
Niisiis lõpetas naftaministeerium tuhandete sõltumatute energiamaaklerite energia ostude vahendamise. Ministeerium jätkas kõigi tehingute kontsentreerimist umbes viie kontrollitud isiku kätte, kellel olid varasemad mandaadid Iraani Revolutsioonivalve Korpuses ja teiste valitsusasutustega. Teherani naftaministeerium on hakanud oma ametnikke koolitama ka julgeoleku- ja vastuluureprotokollide osas.
Kui iraanlastel oli naftaministeeriumi kaudu teabele juurdepääsemine keeruline, muutsid välismaised spiooniagentuurid oma taktikat, kirjutab Fassihi. Nad kasutasid välismaa akadeemilisi teadlasi, sealhulgas doktorante, kes pakkusid Iraani naftaekspordi meetodite kohta teabe eest sularaha.
Teised läksid Teherani, pakkudes USA-le viisade, alkoholi, prostituutide ja sularahamakseid vahemikus 100.000 kuni 1 miljonit dollarit vastutasuks teabe eest Iraani energiaekspordi sektori kohta.
Iraani pealinnas valitseb paranoia õhkkond, kirjutab Fassihi ning Iraanist nafta ostmise protsess meenutab Hollywoodi spioonipõnevikku. Välisostjate esindajaid julgustatakse isiklikult Teherani tulema ja regulaarselt nõutakse keset ööd hotelli vahetamist. Samuti peab ostja esindaja pärast tehingu kokku leppimist jääma naftaministeeriumi turvamajja, kuni rahalised vahendid kantakse Iraani valitsuse kassasse. Pärast seda volitatakse esindajat lahkuma, kirjutab Fassihi.