(autor Massimiliano D'Elia) Iraan on haavatud ja paljude analüütikute sõnul on suur tõenäosus, et kättemaks on nurga taga. Liiga ameeriklaste meelehärm kindral Soleimani tapmisel oli ta esmatasandi strateeg, kellest sai riiklik sümbol võitluses läänega. Milline sõda see olla võiks? Kindlasti pole kunagi võimalik jõuda traditsioonilist tüüpi konfliktini, vahe kahe armee vahel on liiga suur. Iraan jätkab oma "hübriidset" kulumissõda kodumaast kaugel asuval territooriumil, näeb Süüria ja Iraagi teatreid, hea tõenäosusega, et see levib ka mujale maailmale.
Iraanil on mitmesuguseid eesmärke. Iraagis, Afganistanis, Süürias, Kataris, Saudi Araabias, Bahreinis ja mujal on USA vägesid ning Lähis-Idas on laiali hajutatud USA diplomaate ja ettevõtteid. Ameerika liitlane par excellence piirkonnas, Saudi Araabia, on hiljuti oma naftakaevudel pommitanud Iraani droonidega, pole kindel, et seda tüüpi rünnakuid saab korrata. Ka Iisrael riskib eskaleerumisega palju. Iraan suudab rakendada erinevaid miilitsaid, sealhulgas Hezbollah. See võib USA-d tabada ka küberrünnakutega. Teine võimalus Iraani jaoks on 2015. aasta tuumaleppe katkestamise kiirendamine ja sõjalise tuumatootmise suurendamine. Siis on veel Iraagi peatükk, kus Teheranil on tohutu mõju ja see võib ajendada Pentagoni oma 5.000 sõdurit tagasi viima, kui Iraagi valitsus seda (osaliselt Iraani survel) ametlikult nõuab. USA võib olla sunnitud ka oma diplomaadid tagasi tooma, kui Iraagi valitsus tõestab, et ta ei suuda (tahtmata) kaitsta Bagdadi USA saatkondade kompleksi.
Selle tulemuseks oleks üha enam iraani (šiiitlik) Iraak, pakkudes terroristidele tohutut territooriumi, kuhu rajada oma strateegiline baas, kust rünnata läänemaailma.
Soleimani tapmine oli aga ameeriklaste avalduste kohaselt vajalik tema veriste tegude jaoks minevikus, kus paljud ameeriklased surid. Kuid mis ajendas Trumpi operatsiooni käivitama, on Soleimani plaan tulevaste rünnakute jaoks, millel on väga suur meediamõju. Õhurünnak oli ennetav, nagu USA välisminister Mike Pompeo eile ütles, kavandas Iraani kindral uusi ja peatseid rünnakuid. Operatsiooni seaduslikkuse kahtluste osas väidab Trumpi administratsioon, et rahvusvahelise õiguse kohaselt oli tegemist enesekaitsega.
Ameerika strateegia Iraani suhtes Donald Trumpi juhtimisel on olnud algusest peale vaieldav. Lähtepunktiks oli Trumpi 2015. aasta tuumaleppe tagasilükkamine. Trump tõmbus USAst lepingust välja, kehtestades Iraanile uued ja rangemad sanktsioonid, lootes põhjustada radikaalset muutust Teherani käitumises või isegi režiimi langemine.
Majanduslikult kurnatud Iraan on reageerinud sõjaliselt - naftatankerite, Saudi rafineerimistehaste, USA personali ja USA Bagdadi saatkonna vastu. Trump vastas, tabades kindral Soleimanil Iraani sümbolit, tõestades maailmale, et ta suudab hävitada mis tahes ohtu USA-le mis tahes maakera osas.
Ei ole siiski selge, miks Trump on seda teinud nüüd, arvestades USA rohkeid haavatavusi piirkonnas ja kuna ameeriklased peavad pühendama nii palju ressursse, et võidelda Venemaa Venemaa ohu ning Põhja-Korea ja Hiina endiselt avatud väljakutsetega. Aasias.
Ameerika Ühendriikidel ei oleks mõistlik soosida ohtlikku ja kulukat eskaleerumist Iraaniga. Parem oleks proovida meeleolu karastamiseks diplomaatilisi algatusi, võib-olla proovides luua uusi piiranguid Iraani tuuma- ja raketiprogrammidele vastutasuks sanktsioonide teatava vähendamise eest.
Sarnane algatus, isegi hilinenud, tuli käivitada kuid tagasi, et pakkuda käimasolevatele tugevatele pingetele alternatiivi. Nüüd võib olla juba liiga hilja, sest Iraan on lubanud avalikkuse survel kätte maksta. Iraani liidrid võiksid siiski olla avatud vaherahule, sest kaotuse korral näevad nad islamirevolutsiooni ennast mingil moel ohus.