9. märtsil võttis Prantsusmaa president Emmanuel Macron Elysées vastu ennast välja kuulutanud Liibüa Rahvusarmee (LNA) ülema Liibüa kindrali Khalifa Haftari salajaseks koosolekuks, mida polnud isegi päevakorda võetud. Ajaleht "Le Monde" teatab sellest. Toimikule lähedased allikad andsid teada, et Liibüa kindrali visiit on osa Prantsuse projektist, mille eesmärk on konkretiseerida 19. veebruaril Berliini tippkohtumisel vastuvõetud otsused, mis "pole hetkel midagi andnud". Haftar jätkab võitlust Venemaa ja Saudi Araabia toetusel. Ka Prantsuse allikate sõnul oleks kindral nõus aktsepteerima ÜRO koostatud Berliini deklaratsioonile lisatud dokumendis sisalduvaid sätteid, milles määratletakse relvarahu tingimused ja mis annab märke relvastatud rühmituste demonteerimiseks. Kindrali võetud kohustustel on suhteline väärtus, kuid Prantsusmaa soovib praegu suurendada tema ja Moskva vahelist kaugust. Pariisi eesmärkide hulgas on ka Cyrenaica naftakaevude avamine, mille Haftari väed on jaanuari keskpaigast blokeerinud. Täna üritab Pariis "küllastada poliitilist ruumi, et aidata liibüalastel Türgi-Vene mängust välja tulla", ütleb Prantsuse allikas. Haftari visiidi tasakaalustamiseks võtab Pariis 17. märtsil vastu peaminister Fayez al Sarraj juhitud Liibüa valitsuse siseministri Fathi Bachagha.
Samuti oleks Haftar nõustunud ÜRO egiidi all poliitilise lahenduse leidmiseks Liibüa-sisese konverentsi korraldamisega, täpsustab Prantsuse allikas. Pärast Pariisi on marssal Haftarit oodata Berliini, kus ta kohtub teisipäeval, 10. märtsil kantsler Angela Merkeliga. Prantsusmaa strateegia on laiendada tekkivat kaugust Haftari ja Moskva vahel. Elysée soovib saavutada ka süsivesinike osas kompromissi: eeldatavasti tühistab Haftar Cyrenaica (Ida) kaevude blokaadi vastutasuks naftatulu võrdsema jaotuse eest Liibüa piirkondade vahel, ilma et käiks läbi Tripoli keskpanga.
Türklased on vahepeal 3.000–4.000 Süüria palgasõdurit Liibüasse üle viinud, et toetada Fayez Al Serraj juhitavat valitsust, kuid tegelevad ka Süürias Idlibis. Haftar sooviks ära kasutada Türgi paljusid kohustusi veed enda kasuks nihutada, kirjutab Le Monde.
Emmanuel Macroni jaoks on Liibüa toimikul olnud alati ebakindel tähendus. 2017. aasta juulis võttis ta La Celle-Saint-Cloudis vastu kaks rivaali, Sarraj ja Haftari, samuti olid nad sel korral pühendunud "relvarahule", mis on esimene seeriast. 2018. aasta mais Pariisis kiitsid kaks meest koos Esindajatekoja presidendi Aguila Salehi ja riiginõukogu Khaled AlMechri heaks "kaasava tegevuskava". Silmapiiriks olid presidendi- ja seadusandlike valimiste korraldamine. See lepitusprotsess pole sellest ajast saadik midagi andnud. Seejärel tervitati marssal Haftarit Elysée paleesse 2019. aasta mais. Macron oli palunud tal "töötada relvarahu kehtestamise ja poliitiliste läbirääkimiste jätkamise nimel". Kuid isehakanud Liibüa rahvusarmee juht on alustanud Tripoli vastu pealetungi, näidates, et ta pole sugugi kompromissidele kaldunud. Märtsi alguses astus tagasi ÜRO eriesindaja Ghassan Salamé, kes on väsinud nägemast välisriikide sekkumist niigi keerulises Liibüa-siseses konfliktis. Täna püüab Pariis Prantsuse allika sõnul "küllastada poliitilist ruumi, et aidata liibüalastel Türgi mängust välja tulla". Selles perspektiivis võiksid piirkondlikud pealinnad - näiteks Alžiir - aidata ja võtta juhtrolli.