poolt Massimiliano D'Elia
NATOga liitumise otsus oli ilmselt parim Türgi välispoliitika valik, arvestades selle rikkalikku ajaloolist pärandit, mida iseloomustavad kultuurilised, sotsiaalsed ja usulised vastuolud lääne ja ida vahel. Türgi võeti alliansi liikmeks 1952. aastal koos Kreekaga, kuna Trumani administratsioon uskus, et kommunismi ohjeldamine Euroopas ei ole võimalik ilma nende osaluseta.
Külma sõja ajal kaitses NATO liikmelisus Türgit endise Nõukogude Liidu sissetungi eest ja aitas kaasa selle majandusarengule, nagu lääneriigid.
Tänapäeval, Erdogani ajastul, on suhted NATO-ga sageli kaldunud, saavutades arusaamatuid pingetippe. Paljud alliansi liikmed mõtlevad, kas on ikka kohane omada nii vastuolulist riiki oma ridades. Türgi diplomaadid, mitmel viisil mõttekoda need tõstavad esile Türgi riigimeeste põlvkondade oskusi, kes on väsimatult töötanud Ankara turvalisuse nimel. Näiteks juhtkond Ismet Inon see oli otsustava tähtsusega, et vältida Türgi osalemist Teises maailmasõjas ja Natsi-Saksamaa tungimist, jäädes samas lääne liitlaseks.
Il Kemalistlik režiim see oli piisavalt ettenägelik, et vältida rahvusvahelistesse konfliktidesse sattumist, eelkõige majandusarengu säilitamiseks. Lisaks diplomaatilisele osavusele on NATO liikmelisus võimaldanud Türgil saavutada oma arengueesmärke, tagades samas julgeoleku ja vastupidavuse.
Türgi proaktiivne suhtumine ülitähtsatesse NATO missioonidesse, nagu Kosovo ja Afganistan, on andnud talle alliansis autoriteetse hääle. Seetõttu on erinevad USA administratsioonid pööranud tähelepanu Ankara julgeolekumuredele, sealhulgas kurdi separatismile ja Vladimir Putini Venemaa ähvardustele. 2015. aasta novembris, pärast seda, kui Türgi tulistas alla Vene hävitaja Türgi õhuruumis (esimene selline intsident NATO riigi poolt pärast 1952. aastat), pidi Putin hoolikalt mõtlema, kuidas NATO liikmesriigile sõjaliselt reageerida.
Ilma NATO liikmesuseta on usutav, et Türgit oleks alates 2014. aastast tabanud Ukrainaga sarnane saatus. Mõnede 2022. aasta küsitluste kohaselt peab enamik Türgi elanikkonnast USA-d peamise ohuna, samas kui vaid 19% näeb Venemaad samamoodi. Erdogani juhtimisel on Türgi järjekindlalt püüdnud NATO julgeolekut mitmete hoolimatute algatustega kompromiteerida. Nende meetmete eesmärk näib olevat üksnes suurema tähelepanu tõmbamine, eesmärgiga säilitada rahvusvaheline tähtsus, mida peetakse jätkuvate nõudmiste esitamisel oluliseks. Türgi on võtnud oma rahvusvaheliseks etaloniks mitmetähendusliku lähenemisviisi, äratades lääne kogukonnas kahtlust ja umbusku.
Skandinaavia NATO-sse kuulumise küsimuses oli Erdoğan vastu ratifitseerimisele, samuti Venemaa raketitõrjesüsteemi S400 ostmisele, mis jättis Türgi ajutiselt rahvusvahelisest F-35 programmist välja. Eelmise aasta augustis tarniti esimene F-35 Türgi õhujõududele osana tellimusest, mis hõlmab lähiaastatel 100 hävitajat, millest 30 on juba heaks kiidetud. Türgi on osalenud F-35 programmis alates 1999. aastast ning Türgi kaitsetööstus on võtnud aktiivse rolli lennukitootmises, investeerides lennukite arendusse 1,25 miljardit dollarit.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Türgi mitte ainult ei peaks, vaid ei saa NATOst loobuda. Selle mõnikord mitmetähenduslik poliitika võib olla alliansi jaoks tugevuseks, eriti rahvusvahelises ristteel, mis on muutunud Vahemere piirkondliku tasakaalu jaoks ülioluliseks.
Telli meie uudiskiri!