Kolmanda taseme kvalifikatsiooniga noorte arvu poolest on Itaalia Euroopas eelviimane. Kuid haridus peab olema jällegi sotsiaalse liikuvuse põhiallikas. Inimkapital kui võimalik tegevusvaldkond praegusest hädaolukorra etapist paindlikuks väljumiseks. Meie riigi pandeemiale reageerimise uurimine jätkub ülikoolide maailmale pühendatud kolmanda Agi-Censise raportiga.
Kuigi registreerumine on taas kasvama hakanud, palju on veel teha, et ületada lõhe, mis meid suurematest Euroopa riikidest lahutab. Tegelikult oleks igal aastal vaja 7 lisakursust, et see vastaks Euroopa keskmisele. Aidata tuleb rahvusülikoolide süsteemi, mis on üldiselt suutnud pandeemia lööklaine ohjeldadasise- ja väliskriitilisuse eemaldamine ka seetõttu haridusel on sotsiaalse liikuvuse suurendamisel otsustav roll üksikisiku kohta. See ilmneb kolmas Agi-Censise suhe, mis on välja töötatud projekti raames «Itaalia stressis. 2020. aasta üleminekupäevik", Mille eesmärk on analüüsida Itaalia minevikust tulenevaid raskusi, katmata närve, mis on viinud ettevalmistamatuseni Covid-19 epideemiaga seotud hädaolukorraga paremini toime tulla, konstruktiivselt tulevikku vaadata .
2019-2020 õppeaastal kinnitati sisseastumiste suurenemine Itaalia ülikoolides: + 3,2% võrreldes eelmise aastaga. Pärast kümneaastast kokkutõmbumist on 2014. – 2015. Õppeaastaga alanud positiivne trend jätkunud. Eelmisel õppeaastal tõi ülikooli esmakursuslane kokku 51,8% samaealistest noortest itaallastest, EL 28 keskmine 58,7%. Itaalia jaoks tähendaks Euroopa keskmise võrdsus 2025. aastaks võimalust arvestada keskmisega, mis registreerub aastas 2,2%, mis vastab absoluutväärtuses veel umbes 7.000 õpilasele või 2,6%, kui eesmärk peaks saavutama registreerimiste osakaal Prantsusmaal (+ 8.500 inimest aastas). Rahalises vääringus väljendatuna võib seda kasvu hinnata lisakulutuste mahuks, mis on esimesel juhul üle 49 miljoni euro aastas ja teisel juhul 59 miljonit eurot.
Alustame aga ebasoodsast olukorrast: Itaalia on Euroopas eelviimane kolmanda taseme kvalifikatsiooniga noorte arvu poolest. 2019. aastal oli kolmanda astme haridusega kvalifikatsiooniga itaallasi vanuses 25–34 aastat 27,7% koguarvust ehk 13,1 protsendipunkti vähem kui EL 28 keskmine, mis on 40,8%. See näitaja viib meid eelviimasele positsioonile: Itaalia järel on ainult Rumeenia 25,5% -ga.
Kolmanda taseme kvalifikatsiooniga noorte väike osakaal on tingitud ka lühikese tsükli- ja kutseõppekursuste, ülikoolide ja ülikoolide vähesest kättesaadavusest, mis on välismaal rohkem levinud kui Itaalias. Seepärast on vaja korraldada laiem ja liigendatud kolmanda taseme hariduse varustatuse süsteem. Õppeaastal gümnaasiumist ülikooli ülemineku määr Aastad 2018–2019 võrdus 50,4% -ga samal aastal lõpetanud tudengitest. Ülejäänud, kes ülikooli ei registreerunud (49,6%), otsisid enamasti tööd ja eeldatavasti jätkasid ülikoolile alternatiivsete kesk- või kolmanda taseme õpperadadega.
Haridusel on sotsiaalse liikuvuse suurendamisel otsustav roll, see tähendab võimalus, et üksikisik peab oma potentsiaali realiseerima, hoolimata sotsiaal-majanduslikust taustast. Globaalne sotsiaalse liikuvuse indeks 2020 paigutab Itaalia Iisraeli järel ja enne Urugayt 34 riigis arvutatud rahvusvahelises edetabelis 82. kohale, kuid kaugel Taanist, Norrast ja Rootsist, kes hõivavad kolm esimest positsiooni. Juba mõnda aega on meie riigis ülikooliharidus vähendanud oma jõudu sotsiaalse liikuvuse peamise mootorina. Värskeimad kättesaadavad andmed näitavad, et 30–44-aastased ülikooliharidusega itaallased ja vastava kvalifikatsioonita vanemad on ainult 13,9%, võrreldes OECD keskmisega 32,3%. Seetõttu on kõigile võrdsete võimaluste tagamiseks vaja asjakohaseid juhiseid, investeeringuid ja ressursse õiguse saamiseks haridusele.
2018. aastal kulutati Itaalias kolmanda taseme haridusele 0,3% SKPst, vähem kui kõigis teistes 27 ELi liikmesriigis. 2018-2019 õppeaastal said stipendiumi ainult 11,7% registreerunutest, seda osa ei jaotata territoriaalselt ühtlaselt (see langeb loodes ja keskuses 9,1% -ni ning tõuseb) Kirdeosas 13,4% ja lõunas 15,3%). Taas tuleb välja vahemaa, mis eraldab Itaaliat teistest EL liikmesriikidest. Stipendiumide väljamaksmise vähendamine paneb investeeringud ülikooliharidusse üliõpilaste päritolu peredele, kelle sissetulekud, mis juba majanduskriisi aastatel kahanesid, on pandeemia tõttu veelgi ohustatud.