Islamiteadlane Mordechai Kedar on teinud väga huvitava analüüsi Euroopasse rändamise fenomeni kohta, mis on avaldatud ajakirjas Arutz Sheva - Israelnationalnews.
Läänes, kus sünnikoht pakub turvalisust, haridust, tööd, mugavat kodu, kus elada, ja partnerist, kellega pere kasvatada, teise riiki väljarände ei ole mõtet.
Moslemimaailmas mõistetakse väljarännet aga hoopis teistmoodi ja see põhineb islami prohvet Muhamedi ajaloolisel pretsedendil, keda alandati, põlati ja peaaegu mõrvati kodulinnas Mekas.
Muhammed läks Mekast lahkuma 622 AD-s, kolis Medina ja seal sai temast umbes kahe aasta pärast kuberner ja sõjaväeülem ning riigimees.
Mohammedi peetakse seetõttu islamimaailma eeskujuks. See tähendab, et iga moslem, ükskõik kus ta on ja igas olukorras, kus ta on, peab suutma minna Mohammedi jälgedes ja proovida tema käitumist jäljendada. Seetõttu peavad kõige fundamentalistlikumad islamistid väljarännet võimaluseks vallutada kohad, kus otsustatakse elada, ja seejärel muuta need islamiriikideks.
Miljonid moslemid, kes Euroopa ustele koputavad, on pärit läbikukkunud riikidest, mille on lõhestanud sõda, töötus, hooletus ja meeleheide.
Nad otsivad turvalist keskkonda, auväärset tööd, haridust oma lastele, korralikku katust ja paremat elukvaliteeti. Kui majanduslik stabiilsus on nende asukohariigis saavutatud, integreeruvad paljud ka kultuuriliselt ja saavad lahutamatuks osaks ühiskonnast, kuhu nad satuvad. Nad katkestavad seotud islami traditsioonidega, söövad ja joovad nad nagu läänlased.
Vastupidi, Euroopasse on paigutatud miljoneid moslemeid, kellel on selge eesmärk: jääda ustavaks oma usuliste traditsioonide vastu ja tugevdada nende staatust Euroopas. Edastada taotlusi kohalikele omavalitsustele integratsiooni edendamiseks. Nad leiavad Halali järgi toiduaineid ilma alkoholita ja sealihata.
Mõni kohus hakkab tegutsema vastavalt islami šariaadiseadusele, nad soovivad mitte järgida kristlikke pühi, vaid julgustavad pangandussüsteemi loomist vastavalt islami seadustele. Mosleminaistel on lubatud kanda avalikes kohtades nikabi ja nad nõuavad, et nende naisi raviksid ainult naissoost meditsiinitöötajad. Tegelikult on see strateegia vastuvõtva riigi ümberkujundamiseks kohaks, mis on võimeline teisi islamirändajaid ligi meelitama.
On selge, et need moslemist rändajad, kes ei soovi integreeruda Euroopa vastuvõtva Euroopa riigi ühiskonda, kavatsevad selle riigi muuta islamiusuliseks üksuseks. Nad ei pea islamiseerimisprojekti elluviimiseks laskma ühtegi kuuli, vastavalt Koraani väidetele "Allah on kannatlikega".
Muammar Gaddafi ütles kunagi, et "meie, moslemid, ei tohi Euroopa pihta lasta mitte ühtegi lasku, sest meie väljaränne ja kõrge sündimus teevad oma töö".
Eurooplased on sunnitud sisserändajaid vastu võtma nende demograafilise läbikukkumise tõttu. Ühe sajandi jooksul on kaks maailmasõda vähendanud nende elanikkonda kümnete miljonite võrra. Praegu on neil madal sündimus ja vähene madala tööjõuga tööstus (tehased, puu- ja köögiviljad, tööjõud jne).
Seetõttu edeneb Euroopa aeglases, kuid kindlas islami suunas. Peamine probleem on see, et Euroopa usub multikultuursusse ja tunneb end süüdi selle eest, mida eurooplased on teinud põlisrahvastega kogu maailmas. Nendel põhjustel sildistatakse kõik, kes rändajate vastu sõna võtavad, kohe inimõiguste vastased, kõiki, kes üritavad hoolida oma rahvast, nimetatakse rassistideks, kõiki, kes hoolivad oma riigi tulevikust, peetakse "fašistideks", samas kui kõiki, kes väljendavad muret mõlemad: oma riik ja selle inimesed on sildistatud "natsiks".
Selline hoiak hoiab ära sisserändajate igasuguse kriitika, kuigi paljud neist elavad töötushüvitistest või on vanglates Lääne vanglates. Sisserändajad pole veel kultuuriliselt valmis vastuvõtvate riikide põhiväärtusteks, raskeks tööks ja õiguskaitseks.
Selle küsimusega tegeletakse korralikult alles siis, kui eurooplased mõistavad, et ilma lasteta pole nende tsivilisatsioonil ja kultuuril tulevikku.
Jätkuvate sotsiaalsete rahutuste esimesi mõjusid näitab Prantsusmaal ja teistes riikides toimunud protestide õitseng valitsuste poliitika vastu, mis on üha enam eelsoodunud alustama reforme sisserändajate toetuste (töötus, eluase, rasedus ja sünnitus jne) kasuks.
Üks võimalikke stsenaariume on see, et poliitiline õigus ühendab otsustavalt sisserände laineid asjakohaste seadusandlike vahenditega, mille eesmärk on aidata nende päritoluriikidel.
Seega on Euroopa ummikus, mis viib kultuurilise enesetapuni, kui mängureegleid radikaalselt ei muudeta.