(Autor. Pasquale Preziosa) Euroopa Liit on pikka aega välja töötanud oma rändepoliitika, mis on inspireeritud solidaarsuse põhimõttest.
Selle poliitika nurgakivid, mis viitavad kunstile. Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise lepingu) artiklid 79 ja 80 on järgmised:
-seaduslik ränne;
- integratsioon,
- võitlus ebaseadusliku sisserändega,
– tagasivõtulepingud nende kodanike päritoluriikides, kes ei vasta ühte liikmesriiki sisenemise, seal viibimise ja elamise tingimustele.
Euroopa Liidu hinnangul hõlmab rändevoogude õige juhtimine ka kolmandate riikide kodanike õiglase kohtlemise tagamist ning illegaalse immigratsiooni, sealhulgas illegaalsete immigrantide kaubitsemise ja smugeldamise vastu võitlemise meetmete tugevdamist. Jällegi on Euroopa Liidu jaoks solidaarsuse põhimõtte aluseks ELTL artiklis 80 sätestatud vastutuse õiglane jaotus liikmesriikide vahel ka rahalisel tasandil.
2014. aastal järgiti strateegilisi suuniseid vabaduse, turvalisuse ja õiguse Stockholmi programmiga avatud ja eelkõige turvalise Euroopa loomiseks ning 2015. aastal avaldati Euroopa rändekava.
Turvalisuse ja repatrieerimise teema näib olevat kesksel kohal igas Euroopa direktiivis, ebaseadusliku rände puhul räägib see inimkaubanduse ennetamisest ja tõkestamist (2011/36/EL), repatrieerimiseks on välja antud ka "Repatrieerimiskäsiraamat".
Euroopa immigratsiooni käsitlevaid eeskirju on palju, kuid Itaalia vana ja uus poliitika on korduvalt rõhutanud, et eurooplased on võtnud immigratsiooni puudutavaid kohustusi, mida nad ei ole täitnud. Kui sõna ei peeta, ei kuku läbi mitte ainult leping, vaid ka pakt, mis on geopoliitilisest vaatenurgast tõsisem.
Miks Itaalia jätkab ebaseaduslike ja salajaste migrantide survestamist? Mitmetel põhjustel, ennekõike ohutuse ja seejärel rahalistel põhjustel. Oleme oma riikide julgeoleku seisukohalt kriitilisel perioodil, islamiterrorism pole kaugeltki võidetud.
ISIS-e juht Abu Bakr al-Baghdadi on elus ja terve, ta alustas viimaste Süürias vangistatud druusi pantvangide tapmist ja soovib nüüd Afganistanis kalifaadi üles ehitada. Al Qaedal on hea tervis nii Afganistanis kui ka teistes riikides, selle liider al Zawahiri on taastanud oma lojaalsust Talibani juhile Hebatullah Akhundzadale ning Osama bin Ladeni poeg Hamza on asunud isa kohale ja abiellunud Atta tütrega. New Yorgi kaksiktornide terroristid (insenerid). Need kaks organisatsiooni on ühenduses, et suurendada terroristlikku survet läänele.
Kuueteistkümne aasta pärast on Euroopa võtnud kasutusele PNR-i (Passenger Name Record), mis on Ameerika Ühendriikides kasutusel juba pärast 11. septembrit, et kontrollida kõiki reisijate andmeid ja tuvastada riiklikule julgeolekule ohtlikke isikuid. Illegaalse salarände kontekstis puudub täielikult uuritavate tuvastamise raamistik. Seaduslik ränne on aga reguleeritud, nagu ka varjupaigataotlejate oma.
Ebaseaduslik, salajane ränne on probleemi tegelik tuum, me ei tea, kellega tegu, puudub teave, et ohtlikke isikuid kindlalt tuvastada.
Terrorismiekspertide (S. Valente) hinnangul võib „Terrorism taaskord muuta oma nime, tegutsemismeetodeid ja strateegiaid, poliitilisi ja geopoliitilisi tühimikke ära kasutades juurduda uutes territoriaalsetes kontekstides ning seejärel ootamatult läände tabada. See võib leida viljaka pinnase üksikutes lääne rahvuskogukondades, kasutades ära rändevoogusid (tõhusa integratsioonipoliitika puudumisel), piiride läbilaskvust ja riiki mõjutanud muutuste kogumit.
Kui see on valdkondlik analüüs, siis riigi julgeoleku aluseks on tasakaalustatud töö täitev-, seadusandliku ja kohtuvõimu vahel, mis üksmeeles ja tasakaalukalt suudab tagada riigis terrorinähtuste ärahoidmise, ohtlike isikute väljaselgitamise, nende isikute ärahoidmise, kes ei ole piiriületamisel tuvastatavad: teisisõnu peame viima riigi tagasi seaduslikkuse valdkonda.
Ainult seaduslikkus tagab piisava ohutustaseme.
Analüüsis mainitakse sisserändajate puhul veel kahte elementi: rahalist ja lõimumisvajadust.
Rändekulu on Itaalia jaoks jõudnud märkimisväärse summani 5 miljardi euroni aastas, see on täna riigieelarve struktuurne kulu, mis samuti kasvab. Rändenähtuse riiklikus planeerimises ei ole meie riigi rahalise jätkusuutlikkuse parameetrid ajas teada.
Suure riigivõlaga riikidel ja nende hulgas Itaalial on aga ainult üks ülesanne: hallata võlga, kuid eelkõige mitte tekitada täiendavaid võlgu finantsraamistiku ja seega ka riigi enda ebastabiilsuse eest.
Euroopa peab aga vabanema arusaamatusest, millesse ta on sattunud, ja väljendama tõeliselt solidaarsust; ta ei saa pidada Euroopa kaitsevaldkonnas kõlavaid kõnesid, õõnestades üht Euroopa Liidu aluspõhimõtet: solidaarsus on liim ühine kaitse. Praegusel tõsisel terrorismiperioodil ei saa Itaalia oma julgeolekust loobuda ja nüüd peab ta leidma vahendid ka kohalviibivate migrantide integreerimiseks.
Ilma integratsioonita ei muutu sisserändajad riigi ressursiks koos kõigi ettekujutatavate tagajärgedega sotsiaal-, majandus- ja julgeolekuvaldkonnas, kuid ilma institutsioonilise ühtsuseta, et võidelda tõsise nähtusega, on mäng juba kadunud.