Kallis: "Venemaa peab naasma Euroopasse"

   

(of Andrew Pinto) Putini propaganda sõjalise erioperatsiooni toetuseks Ukrainas keskendub ajaloolistele põhjustele, mis ulatuvad Peeter Suure impeeriumi ajast ja narratiivist NATO ohtlikust laienemisest Venemaa piiridele.
NATO laienemist Venemaa suunas on uurinud paljud rahvusvahelised vaatlejad ja analüütikud, kes püüdes õigustada Moskva sissetungi Kiievi vastu, on kohati hinnanud Putini toetatud põhjuseid vastuvõetavateks ja teatud mõttes isegi jagatavateks.

Lähiajalugu räägib aga teist versiooni, seda, mida kindral Pasquale Preziosa,
endine staabiülemAeronautica ja täna presidentEurispesi ohutuse vaatluskeskus selgitas ta ajal aintervjuu TGCOM24-s. Seetõttu kuulsime kindralilt televisiooni sekkumise käigus esile tõstetud mõistete süvenemist.

Mis puutubUkraina astumine NATO-sse, väitis kindral Preziosa järgmiselt: "Ukraina astumine NATO-sse täna ei aita üldisest vaatenurgast soodustada võimalikku rahuprotsessi, vaid poliitilisest vaatenurgast on see narratiiv kahest osapoolest, mis edastab ja signaale saatma. Tegelikult otsustati Gruusia ja Ukraina astumine NATO-sse juba aastal NATO tippkohtumine Bukarestis 2008. aasta aprillis, ilma täpse liitumise kuupäevata. Sel korral otsustati siseneda Horvaatia ja "Albaania, peatamisega Põhja-Makedoonia seejärel võeti vastu 2020.

President Bush toetas Ukraina ja Gruusia ühinemistaotlusi, kuid Saksamaa ja Prantsusmaa ei nõustunud nendega nendes riikides valitseva ebastabiilsuse tõttu. Kokkulepe USA-ga saavutati, mis näitab tippkohtumise lõppavalduses, et NATO-sse pääsemiseks on vaid kaks riiki. kindlat kuupäeva määramata alliansiga liitumiseks, allutades selle poolt kehtestatud sisseastumistingimuste täitmisele KAARDI plaan (Liikmelisuse tegevuskava). Putin vastas sellele NATO tippkohtumise otsusele esmalt sissetungiga Georgia
augustil 2008 ja seejärel Ukraina destabiliseerimisega 2014. aastal pärast sündmusiEuromaidan.

Oluline on selgitada, lisab üldine, alliansi laienemise ajalugu, kirjeldades seda nii palju kui võimalik, vastasel juhul tundub, et allianss võttis laienemisotsused vastu tõepoolest autonoomselt, mitte kooskõlastatult Venemaaga ning kooskõlas pärast Berliini müüri langemist sõlmitud lepingutega.
Nõukogude Liidu lõpp viis 1990. aastal lepingu allkirjastamiseni Pariisi harta ulatuses Konverents julgeoleku ja koostöö teemal Euroopas (CSCE) 32 CSCE-sse kuuluva riigi poolt, mille hulgas olid tollal nii USA kui ka Nõukogude Liit (tänapäeva Venemaa toim).
Pariisi harta allkirjastamisega kõik allakirjutanud nad jagasid põhimõtet, et pärast müüri langemist iseseisvaks ja suveräänseks saanud riigid võivad teha oma tuleviku osas vabad valikud.
Selle harta kohaselt Venemaa president 1997. aastal Jeltsin ta nõudis, et NATO laienemised tuleks kooskõlastada Venemaaga: nii sündis nn NATO Venemaa asutamisakt Euroopa territooriumi kõigi geopoliitiliste modifikatsioonide võrdlemiseks ja heakskiitmiseks, tal on vabadus iseseisvalt valida oma välispoliitika.
NATO ei ole kunagi muutnud oma liikmelisuse poliitikat alliansiks, mis loodi pärast Teist maailmasõda sõlmitud Põhja-Atlandi lepingu artiklis 10, mis ütleb:liikmed võivad nende ühehäälsel nõusolekul kutsuda kõiki teisi Euroopa riike, kes on võimelised järgima käesoleva lepingu põhimõtteid ja andma oma panuse julgeolekusse…”
Seda poliitikat on aja jooksul nimetatud kui "avatud uste poliitika" ning see oli Pariisi harta vaimus ja austuses.
Venemaa 90ndatel Jeltsini ajal kannatas suure poliitilise, majandus- ja finantskriisi all ning otsis uut identiteeti. Alates 2000. aastatest on Putin andnud riigile uue identiteedi ja välja töötanud väga atraktiivse poliitika, et kinnitada Venemaa mõju Venemaa ääremaades.

Putini väljatöötatud poliitika erines oluliselt Jeltsini omast. häbimärgistab Preziosa


Mõnede analüütikute poolt määratletud uus poliitika neoimperialist see valmistati ette varem ja on avaldunud kõigis aspektides alates 2008. aastast Gruusia sissetungiga, rikkudes Pariisi põhikirja ja ÜRO põhikirja.

Rahu Prantsusmaa ja Hiina vahel

Prantsusmaa ja Hiina praeguste diplomaatiliste jõupingutuste kohta rahu taastamiseks Ukrainas rõhutas Preziosa, et "lootus sureb viimasena, võtkem arvesse, et elame ebakindluse ühiskonnas ja sõjad on oma olemuselt ebakindlad.
Peame tähele panema, et Ukraina lahinguväljal, mis näib olevat stagneerunud, pole seni selget võitjat. Kurnamissõjad on kõige verisemad ja pikemad. Peame ootama Ukraina vastupealetungi lõppu ja seega aasta lõppu, et omada selgemaid ideid selle konflikti trajektoori kohta.
Kuna tegemist on USA ja Venemaa vahelise kaudse sõjaga, on strateegiline raamistik paraku keerulisem, sest see peab võtma arvesse kahe praegu vastandliku riigi strateegilisi eesmärke, mis ulatuvad Vaikse ookeani piirkonna Indiast Arktikani.

Euroopa roll


Kallilise Euroopa rolli suhtes on ta pragmaatiline: "kindlasti Euroopa, mis näib olevat elanud Euroopas."Belle Époque” pärast Berliini müüri langemist, täna peab ta olema pigem läbirääkimiste ja rahuprotsessi edendaja, sest konflikti piirid on Euroopas ja kui konflikt peaks võtma halva pöörde, satub ohtu Euroopa territoorium tervikuna.
Sissepääsuga Soome NATO-s, piirid Venemaaga on suurenenud, neid on umbes 1300 km võrra rohkem ja uute tuumarelvade paigutamine piiridele Venemaa poolt on suurendanud alliansi riskitaset.

Vaja on langetada Venemaa arusaama NATO ohust ja suruda Venemaad koos Taiwani pärast kardeva Hiinaga ÜRO põhikirja garandiks, rõhutas kindral Preziosa.

Fu Putinlisab kindral, kes seisis 2001. aastal vastamisi Saksamaa parlamendiga ta kuulutas, et nõukogude stalinliku perioodi õnnetuste asemele on tulnud vabadus ("Vabaduse ideed" asendasid "stalinistliku totalitaarse ideoloogia" ja seejärel saksa keeles: "Venemaa on sõbralik Euroopa riik".)
See oli seal Hiina esitada rahuplaan, kindlasti täiustatav, kus esimeses punktis on kirjas: "Kõigi riikide suveräänsuse, iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse austamine vastavalt tunnustatud rahvusvahelistele seadustele, sealhulgas ÜRO eesmärkidele ja põhimõtetele"
Selle Putini ja Hiinaga on Euroopal võimalus ehitada oma elanikele turvaline tulevik, alternatiiv on väga raske nii Venemaale kui ka Euroopale.