(autor Andrea Pinto) Vaatamata lääne meedia poolt kajastatud Venemaa raskustele on Ukrainas oodata pikka sõda. Ometi on Venemaa üha enam kohal Lähis-Ida, Aafrika (Kongo) Lõuna-Ameerika (Venezuela eesotsas) e Balkanil, aga ka sisse Iraan e India rääkimata sellest Hiina. Näib, et lääne sanktsioonid ei ole föderatsiooni sisemajandust nii palju mõjutanud, mis on hoopis pannud Euroopa majandused kontrolli alla gaasi ja nafta ratsioneerimisega, rääkimata näljaohust Aafrikas ja Kesk-Aafrikas. Ida. Ukraina nisu ja teravilja kaubalaevade kaudu väljumise aeglustumise tõttu.
Sõjalise poole pealt väidavad paljud sõltumatud analüütikud, et Venemaa Föderatsioon kasutas Ukrainas vaid 10 protsenti oma sõjalisest potentsiaalist, tühjendades praeguseks suurema osa oma vanast külma sõja ajast pärit arsenalist. Moskva on praeguseks andnud vaid väikese proovi oma kaasaegsest taktikalisest ja strateegilisest potentsiaalist, tuues välja keskmise ja pikamaa hüperhelikiirusega rakette, Khinzal, Sarmat jne .. Näide Mahlane puuvili Tšetšeenia sõjas ellujäänud räägivad vene keelest Reutersile: "tolleaegsed venelased nad tegid kõik maatasa, hooned, kaubanduskeskused, haiglad, koolid, aga ka ja ennekõike kõvakattega teed, oli võimatu liikuda, oli võimatu elada.
Ukrainas eelistatakse aga kaotatud ja seejärel tagasivõetud alade vallutamise ja tagasivallutamise vahel mõlemal poolel elastset taktikat. Konflikti rahustamise viis ning rahvusvahelise abi ja maailma valitsuste vastupidavuse proovile panemine, millest paljud on vahepeal langenud või on suurtes raskustes kasvava inflatsiooni tõttu (ka Venemaa gaasi tõttu), mis koormab kodanikele. Talve saabudes muutub kõik keerulisemaks, sest Venemaa võib oma äranägemise järgi gaasivoo sulgeda või vähendada. Euroopa valitsused on juba ette näinud erakorralised energia ratsioneerimise plaanid kuni täieliku iseseisvuse saavutamiseni, mida Itaaliale oodatakse mitte varem kui 2024. aasta lõpus.
Väga muutuvas kontekstis, mis tegelikult kujundab ümber uut mitmepolaarset maailmakorda, Nato e Euroopa Liit on veel kord, isegi silmitsi verise sõjaga nende endi tagahoovis, näidanud kehva strateegilist visiooni ja eesmärgi varjatud ainulaadsust, toetades seega üht Putini eesmärkidest: dekreet NATO, ÜRO ajastu ja Euroopa Liidu heterogeensuse kohta.
Sellel teemal tehtud eksam on väga huvitav ants.net kindrali poolt Pasquale Preziosa, endine juhtAeronautica Militare Itaalia kuni 2016. aastani ja tänaseni #Eurispes Security Observatory president.
Sõda on tüüpiline sotsioloogiline nähtus. Seetõttu pole üllatav, et meist igaühes on püsiv illusioon teada sõja keerulist nähtust ja arvata kohe lahendusi ilma järelemõtlemise ja uurimistööta. Artiklis, mis ilmus Välispoliitika (4. august 2022), Alina Poljakova e Lija Timtšenko nad väidavad seda "Kuna iga liige annab Ukrainale mingit abi (sõjalist, humanitaarabi või rahalist), on reaalsus see, et allianss osaleb juba sõda isegi ilma "saabasteta maa peal".
See kontseptsioon näib mõneti näiline ja võib seetõttu viia järeldusteni, mis ei ole kooskõlas NATO alliansi ja Euroopa Liidu (EL) juba väljakuulutatud strateegiaga Venemaa sissetungi vastu võitlemiseks Ukrainasse. NATO Ukraina sõjas on näidanud üles uut poliitiliste kavatsuste ühtsust, mis on viimastel aastatel kadunud, USA on näidanud üles suurt pühendumust Euroopa kaitsmisele ja Euroopa riigid on väga suure häälteenamusega näidanud üles olulist poliitiline seisukoht Venemaa vastu motiveerimata sissetungi eest Ukrainasse kiire otsusega suurendada riigikaitseeelarveid. Ukrainale antav abi on nii vabatahtlik kui ka rahvusvahelise õigusega seadustatud.
Alliansi seisukoht on konflikti algusest peale olnud selge: "Liitlaste toetust piirab mittesõjalisuse imperatiiv. NATO liitlased on teinud otsekohe selgeks, et neil ei ole soovi Venemaaga otse vastu astuda, seega on nad keeldunud lennukeelutsoonist või mis tahes muust tegevusest, millega kaasneb tahtmatu eskaleerumise oht.
Seetõttu ei sekku NATO käimasolevasse sõtta Ukraina ja Venemaa vahel, samuti ei saa sõjaline abi konfigureerida midagi muud, kui on kirjas ÜRO põhikirja artiklis 51. Praegu kehtib ÜRO Peaassamblee poolt 2014. aastal vastu võetud rahvusvaheline relvakaubandusleping, mis kutsub esile riikide võimaluse sekkuda üksnes enesekaitse eesmärgil.
Kiievile antava sõjalise abi kontrollimise eesmärk on sisuliselt ratsionaliseerida ja ohjeldada relvastuse sissevoolu Ukraina territooriumile, et vältida ebaökonoomsust ja nende üle kontrolli kaotamist rahvusvahelise relvakaubanduslepingu alusel. Suurema organisatsioonilise tõhususe otsimine relvade jaotamisel ei saa konfigureerida ühtegi kontseptsiooni otsesest osalemisest käimasolevas sõjas.
Ukraina ei kuulu NATO-sse ega ole seetõttu riik, mille suhtes kohaldatakse Põhja-Atlandi lepingu klausleid või artiklit. 5 vastastikuse toetuse eest kallaletungi korral. NATO riikide kontekstis on aga võimalik tuvastada poliitilisi seisukohti, mis omavahel ideaalselt ei kattu.
Ukraina rindest kaugel asuv vana Euroopa väljendab Venemaa suhtes vähem radikaalseid seisukohti ("me ei tohi Venemaad alandada") võrreldes Ida-Euroopa uute NATO riikidega, mis kannavad endiselt kurva nõukogude mineviku märke. Seal Türgi, kuigi kuulub NATO-sse, kuid mitte Euroopa Liitu, on ta muust Euroopast ja NATO-st väga erinevate strateegiliste huvide kandja (on omandanud Venemaa raketisüsteemid ja tänaseks on Venemaa määratletud NATO riikide uue ohuna) . Erdoğan on suutnud luua Türgist kuvandi Lähis-Ida ja Aasiaga ühendusriigina ning selles rollis on ta pühendunud koos ÜRO-ga vahendajana Ukraina nisu Aafrikasse transportimise blokeerimisel.
Aafrika on koos Lähis-Ida piirkonna ja endise Jugoslaaviaga Venemaalt, Türgist ja Hiinast just see maailmajagu, millel on suurim tähelepanu. Eelkõige on Süüria, Liibüa, Somaalia ja Balkan piirkonnad, kus Venemaa ja Türgi peavad kohtumisi isegi kõige kõrgemal tasemel, et luua uusi mõjupiirkondi, kasutades ära poliitilise liikumise raskusi Euroopas (Itaalia) ja USA neis soistes teatrites valitsesid suures osas korrumpeerunud autokraatiad.
See on maailma tasakaalu suure ülemineku hetk, kus strateegiline konkurents tuvastas ja annab märku Hockett see on asendunud traditsiooniliste sõdadega, mis tänapäeval kujutavad endast ainult hoiatavat märki võimalikest plahvatustest majandus-, finants-, tehnoloogia- ja tervishoiuvaldkonnas. Uuel ebakindluse ajastul ei ole enam võimalik jätkata eelmise ajastu lagunenud paradigmade rakendamist, mis on seotud riskiga.
Ukraina sõda tuleb käsitleda teistsuguse strateegilise ja poliitilise pilguga, et paremini ohjata peagi avalduvaid tagajärgi. Hetkel on ainulaadsed strateegilised dokumendid Lääne poolt välja töötatud on NATO jaoks hiljuti Madridis heaks kiidetud uus strateegiline kontseptsioon ja Euroopa Liidu jaoks see Strateegiline kompass heaks kiidetud paar päeva enne sissetungi Ukrainasse.
Esimene dokument pakub välja omamoodi uus külm sõda klassikalise ohu tuvastamisega: Venemaa, ja uus fookus Hiina. Teises dokumendis seevastu tehakse ettepanek alates 2025. aastast 5000 üksuse väljaõpe Euroopa hädaolukordade lahendamiseks täiustatud Euroopa kaitse tagamiseks.
Kahjuks mõlemad dokumendid need ei sisalda uuenduslikke strateegiaid, et tulla toime uue ajastu ebakindlusega, pigem näivad need ebapiisavad, et rahuldada lääne uut julgeolekunõudlust, mille eripära on see, et iga riik jätkab tehnoloogiliste ja sõjaliste investeeringute tegemist peamiselt vastavalt oma vajadustele. riiklik tegevuskava.
Nende eelduste kohaselt näib NATO igasugune osalemine Venemaa ja Ukraina vahelises sõjas olevat venitus, mille tagajärjed oleksid hullemad kui 2011. aastal Liibüas täheldatud geostrateegiline katastroof lääne sõjaliste sekkumiste puhul.