(autor Admiral Giuseppe De Giorgi) Ameerikas olles pühendab "Aeg", et rääkida USA-s pärast Trumpi administratsiooni rakendatud "nulltolerantsi" joont "migrantide kriisist", lubas oma järgmise väljaande kaas ikooniline pilt lapsest, kes on eraldatud tema vanematest, kes lootusetult presidendi ees meeleheitel meeleheidet teeb, pole Euroopas rändajate olukord parem. Laeva Veevalaja juhtum jõudis kõigepealt meedia ja seejärel MTÜ Lifeline tähelepanu alla. Aga Itaalia sadamate sulgemine, nagu korduvalt ütles uus siseminister, võib see tõesti lahendus sisserände peatamiseks Itaalias? Kas teema on keeruline ja isegi rahvusvahelise õiguse tasandil tõesti kohaldatav?
Juuni 12 2018, et heita valgust mõned küsimused, mis on palju arutatud pärast asi, mis hõlmas Veevalaja vedava laeva sisserändajate 629 huvi nimel mereõiguse, mis koondab spetsialistid kõrgkoolide kes tegelevad mereõigusega, kirjutas neljast punktist avatud kirja, et selgitada mõningaid siduvaid õiguspõhimõtteid meie riigis, rahvusvahelise üldsuse ja Euroopa Liidu liikmena. Sellest tekstist on selge, et päästa merel on kohustus, ja isegi Itaalia põhiseaduse (art.2) põhineb kohustusliku solidaarsuse kohustus. Isegi ÜRO 1982i mereõiguse konventsioon, mis teeb oma iidse rahvusvahelise tolliprotseduuri, kehtestab kohustuse kaitsta inimelusid merel kõigi rannikuriikide jaoks. Rahvusvaheline õigus paneb, nii et riikide kohustada meistrid all sõitvate laevade oma riigilipu aidata kedagi, kes on leidnud merel surmahirm teatada pädevatele asutustele, et pakkuda teemasid laaditakse esmaabi ja et need viia ohutusse kohta. Pealegi ei saa see kohustus oma olemuselt olla ainupädevus ja riigi poolt selle täitmata jätmine ei kujuta endast piisavat alust teisest riigist keeldumiseks. Näide on selge näide sellest, kuidas Hispaania oli laeva "Veevalaja" vastu võtnud pärast Itaalia riigi keeldumist. Ei aita ellujäänud on ka Itaalia, kuritegu vastavalt artiklitele ja 1113 1158 Navigatsiooniteadete koodi. Kõik avalikud või eraisikud, kellel on uudiseid merel ohus olevast laevast või inimesest, on kohustatud abi osutama, kui eluoht on otsene ja tõsine ning eeldab viivitamatu päästmise vajadust. Hamburgi konventsiooni kohaselt peavad kõik rannikuvööndiga riigid tagama otsingu- ja päästeteenistuse (SAR - lühend ingliskeelsest otsingu- ja päästeteenistusest, mis tähistab kõiki operatsioone, mille eesmärk on abivajajate päästmiseks). Valencias toimunud IMO (Rahvusvaheline Mereorganisatsioon) 1997. aasta konverentsi ajal jagati Vahemeri rannikuriikide vahel ja vastavalt sellele SAR-i piirkondade jaotusele on Itaalia vastutusala umbes 500 tuhat ruutkilomeetrit (võrdne umbes üks viiendik kogu Vahemerest).
Seoses sadamate sulgemisega on seejuures oluline meeles pidada, et see meede iseenesest ei ole keelatud mereõigusega, mis kuulub sadamates riigi ainupädevusse.Selle rakendamise võimalus sõltub aga sadama- ja lipuriikide vaheliste kahepoolsete lepingute olemasolust (või mitte) (ja nende lepingute sisust) ning iga üksikjuhtumi eripäradest. Rahvusvahelised mereõiguse konventsioonid ei näe tegelikult sõnaselgelt ette kohustust riikidele maandada oma sadamates päästetööd teinud laevad, põhinevad merel solidaarsuskohustusel, mida selle eitamise korral eirataks. Pääs äsja päästetud ja kohest abi vajavate inimeste ohtu sattunud laeva sadamasse. Tagas esmatarbekaupade (vesi, toit, ravimid) kättesaadavuse vastavalt Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklitele 2 ja 3 ning kui meditsiinilist abi vajavad inimesed on maale saadetud, kaotaks see kaudne kohustus ka siis, kui tõstatab rahvusvahelise õiguse (täpsemalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga) keelatud massilise tagasisaatmise küsimuse. Kõigi merel toibunud inimeste a priori ja ebaselge keeldumine muudaks pardal viibivate inimeste individuaalse olukorra hindamise võimatuks. Paljud valitsusväliste organisatsioonide protestid ja need, kes on vastu Itaalia valitsuse otsustatud karmile joonele, põhinevad sellel aspektil.
Selles kogu asi on puudu aktiivse rolli Euroopa Liidus, sest see on tõsi, et see on nüüd piisav, kuna ei võta arvesse suurus rändevoogude viimastel aastatel (nagu nägime viimaste sündmuste), Euroopa määrused nn Dublin III, milles määratletakse liikmesriik, kes vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (määrus (EL) nr 604 / 2013). Selline süsteem nõuab seetõttu olla mingit kahtlust, muudetud kuna tänu oma geograafilise asukoha ja kuju, meie riik on muutunud koht looduslik sadam, ja eelistatud, sisserändajate Aafrika mandril. Selline olukord põhjustab Itaaliale liiga paljude kaitsetaotluste läbivaatamise koormust, mille puhul tuleb rohkem tähelepanu pöörata ja teiste Euroopa riikide jõupingutustele, nii logistilistele kui ka majanduslikele, õiglasemat levitamist, et silmitsi humanitaarsete hädaolukordadega, mida mererändused toovad kaasa.
Seega tundub, et Itaalia soovis Aquarius'e juhtumit kasutada vahendina sisserändajate küsimuse tagasipöördumiseks Euroopa arutelu keskpunktiks. Me seisame humanitaarkriiside ees, et Itaalia ei saa üksinda seista ja pigem sadamate asemel palume, et teised Euroopa riigid tahaksid oma ise avada.