(autor John Blackeye) Koronaviiruse küsimuses kerkib veel üks küsimus. Kuid kas oleme kindlad, et vajame majanduse hädaolukorra lahendamise kava? Või vajame pigem tervisehädaolukorra lahendamise plaani?
Peaaegu näib, et haarates ära äärmise üldise segaduse hetke, kus kogu tähelepanu pööratakse maailma epideemia arengule, tahame kasutada võimalust ja paluda Euroopa Liidult raha nende "avaliku sektori arvepidamise" fikseerimiseks, mis ilma selle erakorralise sündmuseta toimuksid poleks olnud võimalik tasakaalustada.
Arvestades aga, et Itaalia on üks suuremaid panustajaid Euroopa tasandil, ning arvestades ka MESi nalja, mis "kohustas" meid märkima või mida me kavatseme teha, et aidata Prantsuse ja Saksamaa panku olukorras, kus me ei suuda kasutada ära sama kasu, mille neile tagame, ausalt oleks ka hea, kui kogutaksime paar miljardit eurot, et levitada riiklikku sotsiaalset ja majanduslikku konteksti ajal, mil turism ja tööstuslik tootmine tähistavad aega.
Kuid teine tõstatuv küsimus on järgmine.
Kuidas seisavad valitsused silmitsi epideemia arenguga? Kui me peaksime avaldama aseptilist arvamust, võiksime vastata, et omistame lihtsalt iseennast erakorralised volitused kodanikukaitsele Mida veel teha saab, on riikliku koordineerimise suur tegevus. Kuid tundub, et tegelda realistliku stsenaariumiga, mis võiks tõeks saada, on tehtud vähe siit mõne päeva või nädalani, mil nakkus võis tõesti kõiki puudutada. Tegelikult mõisteti, et "punaseid alasid" pole, kuid et alates esimestest hetkedest kehtestatud jäikade tõrjemeetmete ja rangete piirangute puudumine tähendas viiruse häirimatut levikut inimvektoritel, kes on liikunud meie rahva ühest osast teise.
Mida saaksite teha lisaks uute nakatunute, surnute ja paranenute arvu loendamisele, et värskendada üldist pilti igapäevasest olukorrast? Äkki saaks alustada selle tervishoiusüsteemi tugevdamist riiklikud, alustades võimalikult suurel hulgal arstide (palkamine või tagasikutsumine) ja saastumise vältimiseks vajalike meditsiiniseadmete arvu suurendamist.
Ärgem unustagem, et "mask kõigile" oleks parim lahendus põhimõtte järgi, et "need, kellel on viirus, isegi kui nad seda ei tea, ei anna seda edasi ja need, kellel seda pole, ei võta seda".
Kuid päevad mööduvad ja tundub, et ta on abitult tunnistajaks nakkuste hüppeliselt suurenenud arvule ainult majandus- ja rahanduslikku laadi ning mõju omavate valitsuse otsuste kuulmine. Võib-olla jääb vaid loota, et epideemia möödub iseenesest, mis juhtub nagu kõigi epideemiate puhul. Kuid kas võiksime tunneli lõpus öelda, et see valitsus on teinud kõik võimaliku?
