(autor Alidride spaa ja Scuderie del Quirinale IT-teenuste juhataja Francesco Pagano) Viimase 12 kuu jooksul oleme olnud sunnitud pöörduma digitaalsete tööriistade poole kõigest alates: kaugõppest sidetööriistade kasutamiseni, alates e -kaubandus teenustele avaliku haldusega suhtlemiseks.
Kõigile on selge, et ilma nende tööriistadeta oleks Covid-19 pandeemia ja liikumispiirangute vastu võitlemine olnud veelgi keerulisem, kui see on juba olnud.
Samal ajal on ilmnenud kõik piirid, mida riigisüsteem digitaalsel tasandil kannatab, näiteks (krooniline) infrastruktuuri puudujääk ja endiselt halb juurdepääs ühenduvusele. Kõik aspektid, millele võib ja tuleb üsna kiiresti sekkuda, ja nagu mitmed osapooled on sageli rõhutanud, on nendes valdkondades määravaks tahe.
Kõige keerulisem küsimus puudutab aga teist aspekti: digitaalset kirjaoskust. Selles valdkonnas on Itaalia murettekitav viivitus kahel erineval rindel.
Esimene puudutab võimet digitaalseid tööriistu tõhusalt (ja teadlikult) kasutada. Meie koolid ei paku sellele teemale pühendatud didaktikat ja kiiduväärt erandid taanduvad tavaliselt improviseeritud projektidele, mida sageli õpetavad üksikud õpetajad.
Teine, palju problemaatilisem rind, puudutab nende Interneti-sektori ekspertide ja uute tehnoloogiate väljaõpet, mis on äärmiselt vajalikud selle "kvalitatiivse hüppe" saavutamiseks, millele paljud viitavad. Lubage mul olla selge: see pole probleem, mis puudutab ainult meie riiki.
Kõik peamised analüüsiasutused, isegi erasektoris, on juba mõnda aega teatanud kroonilisest ressursside puudusest, mis on turu nõudmiste rahuldamiseks piisavalt koolitatud. Selle tühimiku kaotamine on eriti pakiline, eriti avalikus sektoris.
Selles kontekstis riskivad asutused erasektori konkurentsi poolt purustatud (taas) maha jääda.
Haridussektori väljakutse pole aga ainult kvantitatiivne, vaid ka kvalitatiivne. IT-sektori koolitusega tegelevad inimesed peavad tegelema ülimalt dünaamilise maastikuga, kus vajadused (ja järelikult ka nende rahuldamiseks vajalikud oskused) muutuvad muljetavaldava kiirusega. Vähe sellest: sektori eripära viib tähelepanu pööramiseni ka oskuste värskendamise küsimusele.
Kas suudame ette kujutada ja rakendada sobivaid vorme koolituse muutmiseks, et see saaks tagada need dünaamilisuse ja paindlikkuse elemendid?
Vorm ja meetodid tuleb kõik välja mõelda. Teadlikkuse olemasolu probleemiga silmitsi seismisest oleks aga juba esimene (suur) samm edasi.